Vanasõnadel ja ütlustel on tavaliselt oma tõepõhi all, nad iseloomustavad mingit olukorda või situatsiooni ideaalselt. Mul on tunne, et varsti saame lisada loetelusse uue: kõik on hästi niikaua, kuni midagi otsustatud pole. Nimelt viitan ma Rail Balticule. Viimastel nädalatel on teema taas päevakord tõusnud – toimunud on meeleavaldus, sellest on teles ja meedias palju juttu olnud ning avalikustatud on uus tasuvusuuring. Mida lähemale me projekti reaalsuseks saamisele astume, seda enam aktiviseeruvad vastased. Mind paneb siinjuures imestama aga asjaolu, et kus need inimesed siiani olnud on? Miks alles nüüd kõige sellega välja tullakse? Rail Balticu teemadel on toimunud palju avalike arutelusid, kohtumisi igas vallas, iga muudatuse või muudatuse sisseviimisel oleme kohtunud tuhandete kohalike omavalitsuste inimestega, kuulanud nende ettepanekuid ja vajadusel need planeeringusse sisse viinud – tegemist on olnud pika protsessiga! Praegu on aga loodud mulje, nagu kõik toimunuks tagaselja ning saladuskatte all. Sellele kõigele vaatamata olen endiselt seisukohal, et Eesti vajab kiirest ühendust ülejäänud Euroopaga. Mida kauem ootame kiirema lahenduse leidmisega, seda kaugemaks ka jääme. Samuti pean oluliseks tänasest kiiremat ja paremat ühendust Soomega – ma räägin tunnelist. Möödunud aasta alguses allkirjastatud koostöömemorandum on selgeks märgiks mitmepoolsest koostööst. Täna, mil väga paljud eestlased käivad Soomes tööl ning pika laevareisi tõttu viibivad ...
Artikkel "Kiire ühendus" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.