Nädala pärast, 5. märtsil, möödub seitsekümmend aastat päevast, mil Winston Churchill pidas USA-s Fultoni ülikoolis ühe oma kuulsamatest kõnedest. Suure sõja võidust oli möödas vähem kui aasta, aga Churchilli kõne oli kõike muud kui juubeldav. Sellest kõnest on surematuks saanud lause, mis kõneleb Ida-Euroopat Lääne-Euroopast lahutavast raudsest eesriidest. See eesriie eraldas ka Eestit vabast maailmast pea poole sajandi vältel. Sestap oli loomulik, et vägivaldse eraldusjoone kadudes otsustas eesti rahvas siduda end vaba maailma väärtusruumi ja poliitilise perega. Seda peret ühendasid rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja NATO, aga veelgi olulisemana ühine pühendumus liberaalsele demokraatiale, õigusriiklusele, turumajandusele ja inimõiguste kaitsmisele. Järjestikused Eesti parlamendid ja valitsused – aga ka majandus- ja kultuurieliit – töötasid selle nimel, et siduda Eestit Lääne majandusliku ja poliitilise süsteemiga võimalikult tihedalt ja kiiresti. Integratsiooni pakilisus tulenes mõistmisest, et meie lahkumine totalitaarse impeeriumi rüpest oli Kremlile jätkuvalt vastumeelne ning Venemaa nõrkus võis olla ajutine. Avanenud võimaluste akent tuli kasutada, enne kui see taas sulgub. Me tulime toime. Euroopa Liidu ja NATO täieõigusliku liikmena näis Eesti olevat kindlamini kaitstud kui kunagi varem. Täna on see kindlus mitmes mõttes kõikuma löönud. Venemaa viib läbi sõjalisi avantüüre Ukrainas ja Süürias, eurokriis ohustab rahaliitu, britid kaaluvad Euroopa Liidust lahkumist, Schengeni viisaruum on ...
Artikkel "Aeg kaitsta Euroopa väärtusi" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.