Autod keeravad üksteise järel Keila-Joa lossiõue õhtupimedasse parklasse. Mehed ronivad autodest välja – kaheksa meest ehk? Enamik soojades maskeerimisülikondades, kummikud jalas. Vaikides pistetakse üksteisele käsi pihku. Nagu oleks tegemist vandeseltslastega. Keila kiriku kell lööb aimatavalt üheksandat õhtutundi. Siis minnakse. Kõnnitakse hanereas Keila jõe poole. Sinna, kus mereäärsete sadamatulede kumas on aimata üle jõe viiva silla siluetti. Sillal peatutakse, sihitakse taskulampidega allavoolu, ikka ühele ja teisele poole jõge. “Pole siin kedagi rabistamas,” katkestab üks meestest vaikuse, mida seni häiris vaid mere poole kihutava jõe ühtlane sulin. Siis suunatakse taskulambid alla, otse vooluvette. Keila jõgi pole selle koha peal lai. Küll aga kiire vooluga, veest välja ulatuvate rahnudega, madalapõhjaline. Ja seal, kivide vahel vooluvetes pladistab keegi. Keegi hästi suur. “Nii suur on ainult emane,” ütleb teine meestest. “Teeb vist parasjagu pesa.” Nüüd rändavad teistegi lampide valgusvihud osutatud kohta. Emase kala ümber tiirutavad kolm – neli pisemat, aga perenaisele ahju panemiseks parajalt suurt kala. Mõned lisanduvad, mõned kaovad taskulampide valgusvoost ööpimedusse. “Isased, “ ütleb keegi. “Pulmad käivad.” All keeb elu. Tume vesi vahutab voolust ja kividest. Laintele annavad hoogu pulmitsemiseks merest kohale ujunud suurte kalade selja- ja sabauimed. Jões on sündimas uus elu. Mehed jälgivad sillalt looduse üht ürgsemat mängu, lõhede pulmamängu. Vaikides. ...
Artikkel "Lõhede pulmaööl: vandenõu kontvõõraste vastu" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.