“Lendoravate elupaiku on leitud igal aastal, nende seas ka uusi,” ütleb lendoravate vaatleja ja uurija ning lendorava LIFE-projekti ekspert Uudo Timm. Selleks et lendoravate elupaiku avastada, peaks tundma veidi nende hingeelu ja käitumist – nimelt on tegu imetajaga, kelle emasloomad on territoriaalsed ning oma kodupiirkonda teisi emaseid isendeid ei luba.
Timm täpsustab, et lendorava emaslooma kodupiirkond võib olla keskmiselt 8–15 hektari suurune, aga talle meeldivaid vanade haabadega metsi hakkab väheks jääma. “Selliste metsaosade pindala on niivõrd väike, et heal juhul mahub sinna paar-kolm emaslooma territooriumit. Kui sigimine ka õnnestub, siis noored peavad nii või teisiti sünnikohast eemale minema,” selgitab ekspert. Ta räägib, et kui noortel lendoravatel õnnestub leida sünnikodu lähedal sobiv elupaik, siis niimoodi tekib ka uusi pesitsus- ehk leiukohti.
Elavad vanades haavikutes
Lendorava lemmikelukoht on vana haavapuu, millesse on rähnid oma pesaõõnsused rajanud. “Vanad haavapuud on kas haavataeliku või mõne muu seene tõttu seest pehkinud, siis on rähnidel sinna lihtne õõnsust teha,” teab Timm. Mõnikord tekivad õõnsused ka oksaaukudesse.
Sobilikud haavad on üle 60 aasta vanad. “Oluline on ka, et pesametsadel oleks ühendus teiste lendorava elupaikadega,” räägib Timm.
Märkamatud ja varjatud eluviisiga lendoravad poevad ka hinge. Lendorava elupaiku on kõige lihtsam leida kevadtalvel ja kevadel enne seda, kui rohi suureks hakkab kasvama – otsida tuleb nende pabulaid. Lendorav ise kaalub 100–130 grammi, tema pabulad on samuti vastavalt imeväikesed ehk riisiterasuurused. Kevadtalvel ja varakevadel söövad lendoravad peamiselt urbi, õietolmuterad muudavad lendorava pabulad kollakaks ning seega võib kollaseid pabulaid leida nii pesapuude kui ka muude oluliste puude all, kus oravad rohkem liiguvad.
Hilisemal kevadel söövad lendoravad rohkem haavaurbi, mis on hallid ning seega muutuvad ka pabulad halliks. Kui puudele ilmuvad lehed, hakkavad lendoravad sööma põhiliselt lehti ning pabulad muutuvad roheliseks, ka kaovad pabulad looduse ringesse suvel väga kiiresti, sestap ongi parim seireaeg varakevadel.
Samblikest pesa haavaõõnsuses
Et lendoravad rahulikult elada saaks, peaksid nad leidma lausa haavasalu, kus leidub palju õõnsustega puid. “Poegadega emasloomad on veidi paiksemad, aga kui lendoravat häirib nugis või mõni kakuline, siis nad vahetavad oma varjekohta, sest nad teavad väga hästi, milline on kinnisvara seis nende kodumetsas,” teab Timm.
Lendorav tegutseb märkamatult ja varjatult. Lendorav on tark ja nutikas loom. Timm jutustab, et kui lendorav on terve talve oma pesas ehk kinnises ruumis, kus ta muidugi ka hingab ning hingeaur kondenseerub, nii et õõnsus võib olla seest täiesti härmas, siis ilmade soojemaks minnes oleks kõik vesine. “Lendorav oskab aga toimetada nii, et pesa oleks kuiv – nimelt vooderdab ta pesa samblikega, mis imavad niiskuse oma kudede vahele ning orav jääb ise alati kuivaks,” räägib Timm.
Lendorav on Eestis kriitiliselt ohustatud liik. Tema peamised ohutegurid on sobivate elupaikade (vanade metsade) vähenemine ja killustumine.
Inimesele vajalik puu
Inimestele meeldib haavast saunalavasid ning muud saunasisustust valmistada. Samuti oli haab varem oluline katusematerjal. Kuigi haaba peetakse küttepuuna väheväärtuslikuks, on sel omadus, mis aitab küttekollete lõõre puhtana hoida.
Timmi sõnul jõutakse mets sageli enne maha võtta, kui sinna hakkab lendoravale sobilikke pesapuid tekkima. Raietega lõigatakse läbi ka oravate liikumisteed. Vanad haabadega metsad ei ole teiste metsatukkadega kontaktis. “Lendorav ei jookse eriti palju maad mööda, ta liugleb puult puule, kuid juba üle 30 meetri laiused lagedad alad võivad olla takistuseks, millest on tal raske üle pääseda.”
Kolmanda tegurina lendoravate elu ohustamisel võib esile tuua vanemate metsade osakaalu vähenemise metsamaastikus. Vanemaid metsaosi kasutavad elu- ja pesapaigana ka paljud teised liigid, sealhulgas röövloomad. Kui lendorav jääb samasse metsatukka röövlindude ja kiskjatega, on tal oht varem või hiljem nende toidulaual maanduda.
Mitu lendoravat meil Eestis elab?
Timm räägib, et väikeste ja varjatud eluviisiga loomade puhul on isendite arvu hindamine väga keeruline. “Seires peetakse arvestust eelkõige asustatud elupaikade kohta. Kuigi keskkonnaregistris on registreeritud ligikaudu 140 leiukohta, siis kõik leiukohad ei ole igal aastal asustatud,” räägib Timm. Nii oli 2013. aastal meil ainult 27 asustatud elupaika. Pärast seda on asustatud kohtade arv hakanud aeglaselt tõusma ning viimasel kolmel aastal on olukord märgatavalt paranenud. Tänavu on umbes 90 või mõni rohkem asustatud elupaika. Asustatud kohtade arvu tõusu on kõige enam mõjutanud vahepeal asustamata olnud leiukohtade taasasustamine, mis näitab selgelt, et ühenduse olemasolul taasasustavad lendoravad säilinud sobiva metsaosa uuesti. Samas ei tähenda praegune arvukuse tõus veel, et kõik oleks juba väga hästi.
Uurija sõnul tuleb lendoravate pesitsuskohti aasta-aastalt juurde, aga kindlasti ei ole nende olukord veel hea. Fotod Uudo Timm Timmi sõnul käib praegu ka lendorava LIFE-projekt, mille abil püütakse täpsustada lendorava levikut ja leida selliseid metsamajandamise võimalusi, et lendoravatel säiliks elupaik ja ka metsaomanik saaks oma metsa kasutada.
Mis puutub Harjumaa leiukohtadesse, siis need on kunagi olemas olnud, aga seoses inimtegevusega on oravad sealt mujale kolinud. Esmalt Lääne-Virumaale, aga nüüd on seal ka hõredaks jäänud, seega tõmbuvad nad järjest enam ida poole. Timmi sõnul tuleb uusi leiukohti igal aastal juurde, kui ainult vanad haavad rahule jäetaks.
The post Lendorav võiks Harjumaalgi elada appeared first on Harju Elu.