Eesti seisab enneolematute väljakutsete ees, mille lahendamiseks ei ole imerohtu ega lihtsaid lahendusi. Selge on aga, et need ei lahene iseenesest. Jaanalinnupoliitika ja tegevusetus vaid süvendavad probleeme. Avalikkuses tekitas imestust peaminister Taavi Rõivase aastalõpu intervjuu, kus ta kinnitas, et kõik olevat tehtud õigesti ja Eesti majandus ei vaja reforme, majanduskasvu turgutamiseks tuleb lihtsalt praegust poliitikat jätkata. Juba eelmise valitsuse moodustamisel teatas Rõivas, et Eestil pole suurt narratiivi vajagi. Samast ideoloogiast on kantud kunagise peaminister Andrus Ansipi ütlus: „Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada.” Selgeid sihte ei leidunud ka presidendi ega riigikogu esimehe aastalõpukõnes. Riiki, kus majanduskasv on peatunud, investeeringud kokku kuivanud, aktsiisi- ja käibemaksutõusud kahjustavad Eesti konkurentsivõimet, palgad ja pensionid on väikesed, maapiirkonnad tühjenevad, ligi 100 000 inimest on lahkunud ja 50 000 last näevad igapäevaselt nälga, ei ole võimalik loosungite ja oponentide mustamisega juhtida. Probleemide lahendamine nõuab põhimõttelisi muutusi, sisulisi reforme ning rahvusliku ettevõtluse ja põllumajanduse toetamist. EKRE ettepanek, langetada käibemaks 10%-le, mõjuks tugeva impulsina majanduse ja inimeste ostujõu kasvule. Valitsuse tahtmatus reaalsust näha kõneleb stagnatsioonist ja meenutab Brežnevi-aega, mil kõik oli „hästi“ ja vaidlemata täideti võõrsilt tulnud ettekirjutusi. Paigaltammumine tekitab allakäiguspiraali, nagu nõukogude ajal juhtuski ning vanale Euroopale järele jõudmine jääb vaid unistuseks. ...
Artikkel "Toompeal valitseb stagnatsioon" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.