Kui mees nii kidakeelne on, et sõnu tuleb lausa tangidega suust kiskuda – nagu alatihti Mari Murakas toonitab –, siis kuidas ma küll intervjuu tehtud saan, mõtlen Vladas Radvilavičiusega, seriaali „Pilvede all“ Indrekuga Olümpia hotelli kohtama minnes. „Tere,“ ütleb Vladas Radvilavicius hakatuseks. Soravalt, kiiresti ja heatujuliselt. Ning pistab terekäe pihku. Nagu oleks tema filmist üldtuntud sõnaahtrus koos kaamerate ja Mariga võtteplatsile jäänud. Ajakirjaniku imestust nähes aga seletab – ikka sõnaohtralt ja ladusalt: „Selline kidakeelsus on minule kui näitlejale selles filmis stsenaristi poolt külge kirjutatud.“ „Esimestes osades oli päris hull,“ meenutab näitleja, „siis mul peaaegu teksti polnudki, sain paar lauset osa jooksul öelda!“ Samas mõistab Vladas ka stsenaristi: ju ei usaldanud Eleonora Berg – olgu siin stenarist sama nimega nimetatud kui filmitiitrites märgitud – erilise lavakogemuseta, näitlejahariduseta Vladas Radvilaviciust pikalt kõnelema. Seda aga, et näitlemisega hakkas pikka kasvu mees tegelema just sõnaosavuse arendamiseks, ta ka ei salga. „Olen selline omamoodi: sõpradega koos olles kurdavad teised, et ei jõua mu nalju ära kuulata; samas avalikul esinemisel, kas või mõne lähedase juubelil, ei saa ma sõna suust. Suudan hädavaevu „palju õnne!“ pobiseda.“ Siis üks äripartner tegigi Vladas Radvilaviciusele ettepaneku: läheme kuskile harrastusteatrisse, seal õpetatakse laval, publiku ees, soravalt kõnelema. Ja kuigi Vladas Radvilavicius ...
Artikkel "Vladas Radvilavicius: Kui mu praegune elu on avanss järgmise eest, siis ma kardan järgmist elu" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.