Põllumees kurdab – nagu sügisel pahatihti ikka – saagi üle: kui palju vilja, kartulit või kapsast põldu jäänud. Põllumajandusjuhid kirjutavad kirju Brüsselisse – vaja ju leida raha saamata jäänud tulude korvamiseks. Looduse ja inimese igikestev ringmäng. “Meil on natukene teine ärimudel. Kui teised tegemistega alles poole peal, siis meie hakkame juba lõpetama,” kõneleb Jõelähtme vallas Manniva küla maadel, otse golfiküla piiril tegutsev tulundusühistu Talismaa eestvedaja Arvo Olek. “Kui suured sügissajud algasid, oli meil kasvatatu juba praktiliselt müüdud või hoidlas.” Sellist ärimudelit on Arvo Olek viljelenud pea 30 aastat. Alustati siis, kui selles kandis ja kordades kaugemalgi oli põllumajanduses tooniandjaks Tallinna Näidislinnuvabrik. Siia mereäärsele alale, keskusest kaugemale anti algavale eraettevõtjale 1989. aastal sotsialistliku suurtootmise lipulaeva poolt tükike maad ja vana farm tegutsemiseks. Arvati, et ega nagunii hakkama saa – kuis saab üks väikeettevõtja firma vastu, kus on ametis sadu töötajaid ja harida mitu tuhat hektarit maad. “Tuli leida oma ärimudel. Läheduses olev Tallinna linn vajas pidevalt värsket köögivilja. Miks siis mitte kasvatada ja pakkuda. Pealegi kui siinsed kerged paepealsed mullad köögivilja kasvatamiseks ideaalselt sobivad,” kõneleb Arvo Olek päris algusest. Alustati kolmekesi. Nüüd on teised alustajad kõrvale tõmbunud, Arvo Olek korraldab juhina tootmist ja naine teeb raamatupidamist. “Eks ta perefirmaks ole kujunenud,” ...
Artikkel "Brüsseli kapsas mittebrüsseli moodi" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.