Aasta oli 1993. Paldiskis mürisesid veel Vene tankid – kontradmiral Olhovikovi tankistid mängisid kolonel Luksi automaaturitele närvikannelt; ülejäänud Eesti, eemal Paldiskist elas aga oma igapäevaelu. Nagu ühele vabale riigile ja vabale rahvale kohane. Närvikannelt mängiti ka, aga teiste instrumentidega. Ees seisid uued valimised, teised vabad valimised. Ja Harjumaal käis eriti äge poliitiline kandlemäng kahes vallas, Sakus ja Nissis. Kiili tahtis lahku lüüa Saku vallast ja Kernu Nissi vallast. Seega olid mõlemal poolel „tüliõhutajateks ja lahkulööjateks“ just väiksemad tegijad, väiksemad haldusüksused. Oli see ainult eufooria, tüüpmõttemallidega kaasajooks – Eesti sai vabaks, nüüd peavad kõik iseseisvust taotlema. Tehase jaoskond tehasest, linnaosa linnast, mõni piirkond taotlema keeleautonoomiat ja teine kultuuriautonoomiat? „Seda eufooriat, kaasajooksmist iseseisvumise mõttestambile päriselt eitada ei saa. Kui üldine poliitiline situatsioon poleks olnud just selline nagu ta oli – Eesti oli just iseseisvunud –, siis mine tea, kas oleksime hakanud Kernuski iseseisvust taga nõudma,“ mõtiskleb Enn Karu nüüd, pea veerand sajandit hiljem. Peale üldise eufooria peavad olema aga ka märksa kindlamad märgid, mida rahvas tajub, et ennast iseseisvaks tahta. Lihtsalt üldisest olukorrast kuuldes hääletaja käsi ei tõuse. Nissi-Kernu teljel oli see midagi olemas, mis kohaliku rahva iseolemise poolt kutsus hääletama. Nissi vallavolikogus oli tollal 13 liiget: kümme Turbast ja Nissist, kolm ...
Artikkel "Ühe väikese mehe suur unistus" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.