Fosforiit seondub inimeste jaoks nii kunagise Maardu Keemiakombinaadi korstna „rebasesaba“ kui fosforiidisõjaga. Ehkki fosforiidi kaevandamine Eestis lõppes juba veerand sajandi eest, ei ole kaevandamise ideest loobutud, sest maapõues peituvad varud on tohutud – ligemale 3 miljardit tonni. Hans Vinkman (87) sattus Maardusse esimest korda 1946. aastal. „Ma astusin Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonda. Mul oli üks koolivend siit külast pärit, kutsus siia vaatama. Ma käisin ringi ja vaatasin. Siis olid neil muidugi karjamaad ja heinamaad. Ei olnud siin selle koha peal, kus linn on praegu, ühtegi maja.“ Instituudi lõpetamise järel Sompas ja Viivikonnas töötanud Vinkman toodi Maardu Keemiakombinaati peainseneriks 1961. aastal. „Sellel ajal Maardu Keemiakombinaat tootis väävelhapet. Fosforiidi kaevandamine oli ja tootis superfosfaati. Bituumenit tehti ka veel.“ Ants Raudla (71) suunati Maardu Keemiakombinaati 1963. aastal pärast Kohtla-Järve Keemia-Mäetehnikumi lõpetamist. „Kui ma tulin, oli kolm vabrikut, fosforiidi kuivrikastamine.“ Raudlast sai kombinaadi väävelhappetsehhi pikaajaline töötaja. Tuldi maa peale Geoloogiadoktor Kalle Suuroja (70) väitel on Maardu (Ülgase) fosforiidikiht meetripaksune. Nõukogude ajal tegeles fosforiidiga Maardu Keemiakombinaat, mis 1975. aastal nimetati Maardu Keemiatehaseks ning 1983 tootmiskoondiseks Eesti Fosforiit. Hiilgeaegadel andis see tööd kahele tuhandele inimesele. Maardu Keemiakombinaat kaevandas fosforiiti esialgu allmaakaevanduses. „Praktiliselt iga kuu oli mõni raske õnnetusjuhtum ja paar surmajuhtumit oli aastas. See oli minule ...
Artikkel "Kas fosforiit on Eesti Nokia?" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.