Kernu vallas Ruilas elav kirjanik Leelo Tungal: “Kuigi elu linnakorteris oleks kindlasti kergem ja mugavam, ei raatsi ma lahkuda kohast, mida pean oma päriskoduks.” Kirjutate peamiselt lastest, aga mitte ainult lastele. Kui palju on teie lugudes teie endi kogemusi ja mälestusi? Millised on Teie enda eredamad mälestused Ruila põhikoolist? Osa kirjanikest kirjutabki ainult enda lapsepõlvest, mõned otsivad enda ümbert huvitavaid süžeesid ja paljud toetuvad fantaasiale. Mina olen selline “segatüüp” – mulle meeldib küll ka fantaseerida, kuid nii mõnedki sündmused ja prototüübid on mu raamatutesse tulnud nii minu enda kui ka mu laste ja nende sõprade elust. Olustik küll muutub, kuid laste ja nende vanemate suhted jäävad teemana aktuaalseks läbi aegade. Kõige rohkem olen mälestustele toetunud oma lapsepõlveraamatutes “Seltsimees laps ja suured inimesed” ning “Samet ja saepuru” – need on läbinisti autobiograafilised jutustused, milles on nimedki muutmata. Kolmas osa on mul käsil juba pikemat aega – kahjuks olen võtnud enda kanda liiga palju igasuguseid kohustusi, mis takistavad rahulikku töössesüvenemist. Aga ka mu lasteraamatutes on motiive ja peegeldusi Ruila koolist, kuhu saabusin kümnepäevase beebina otse sünnitusmajast. Õpetajate lapsena puutusin koolieluga igapäiselt kokku juba mudilasena – eriti meeldis mulle siis õhtuti juttu puhuda suuremate lastega, kes elasid argipäeviti internaadis. Ma ei teagi, mitu ...
Artikkel "Leelo Tungal: Oleme viies põlvkond siin Ruila koolis" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.