Kes meist ei mäletaks lapsepõlvest järgmisi luuleridu: septembrikuu on tähtis kuu: siis aabits uus, siis ranits uus, uus vormipluus kõik, kõik on uus septembrikuus. Nii nagu lapsena tundus esimesse klassi minek suure segadusena, tundub olukord täna ka meie riigis sellele sarnanevat. Sügis toob meieni esimesed märgid maavalitsuste sulgemisest tuleval aastal – nimelt ei tegele meie sügisest enam hariduskorraldusega ning edaspidi tuleb pöörduda juba kas ministeeriumi või omavalitsusliitude poole. Me teadsime, et see tuleb, kuid see ei vähenda minu muret hariduses toimuva pärast. Üheks olulisemaks muudatuseks on järelevalvete läbiviimine sügisest. Nimelt hakkavad toimuma vaid juhtumipõhised järelevalved – midagi on toimunud või juhtunud ning sellele hakatakse reageerima. Kui täna viivad peainspektorid aastas läbi ligi 40 järelevalvet, siis edaspidi on see arv kordades väiksem. Järelevalvete vähenemine annab võimaluse väiksemate ressurssidega hakkama saada. Uus töökorraldus näeb lisaks sellele ette veel ka mobiilsemat tööd. Näiliselt jagatakse Eesti sügisest tükkideks, millest ühes hakkavad inspektorid järelevalvet teostama ja teises nõustamist korraldama. Nii aga ei pruugi inspektoril tekkida tervikpilti ja sügavuti mõistmist, arusaamist. Täna pean meie inspektorite üheks suurimaks tugevuseks just Harjumaa koolide ja lasteaedade väga head tundmist ning nende mõistmist. Kas ja kuidas plaanitakse see saavutada uue süsteemiga, ei ole teada. Mis saab aga siis, kui koolis ...
Artikkel "Hariduse murekohad" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.