18. sajandil ehitatud Suurupi ülemine tuletorn on näinud nii häid kui halbu aegu. Tänapäeval torn vahte enam ei vaja – töö teeb ära automaatika –, küll on alates 30. aprillist võimalik hoonega tutvuda turistidel. Helle Kares (69) meenutab: “Minu onu Elmar Kares oli majakavaht siin 1950. aastast peale. Tema taastas selle Suurupi ülemise tuletorni. Tuletorn oli seest tühjaks põlenud. Sakslased taganedes põletasid torni tühjaks, lasid elumaja õhku. Alumises tuletornis samuti oli vaja taastada.” Viiekümnendatel töötas Suurupi kahes tuletornis kokku ligi kümme inimest. Ülemise tuletorni juurde ehitati uus elumaja. Vanadest hoonetest säilisid seal saun, kelder ja õliait. “1978. aastal läks Elmar pensionile ja ta otsis omale siia järeltulijat. Järeltulijaks osutusid mina,” meenutab Helle. Tol ajal töötas kahes tornis kokku kuus inimest. “Minu elukaaslane Peet Pajus oli majakaülem, me tulime siia koos tema ja tütre Anne-Lyga. Mina olin tehnik palgaga 90 rubla kuus. See oli väga väike. Tuli pidada loomi, et välja tulla. Saime hakkama. Tütar Kristiina sündis siin,” räägib Helle. Kuidas majakavahi töö tol ajal välja nägi? “Meil olid siis kaheksatunnised vahikorrad. Ülemise tuletorni see hoone, mida me praegu renoveerime muuseumiks ja külakeskuseks, seal oli meil diisliruum, vahiruum. Sealt pandi mõlemad majakad tööle. Oli veel udusireen Ninava neemel. Kui Naissaar ei ...
Artikkel "Suurupi ülemine tuletorn avati külastajatele" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.