Andres Tohver andres@harjuelu.ee Kui valik on tehtud sõduriameti kasuks, algab tööpäev hommikul kell kaheksa ja lõppeb pärastlõunal viie paiku. Sõjamängudega valmistatakse mehed ette olukorraks, kui Eestit tõesti, relv käes, kaitsta tuleb. Kapten Mattias Puusepp (35) on meestele Klooga harjutusväljakul ülesanded kätte jaganud. Üks tema rühmadest tegeleb laskmisega. Lasketiirust mõne kilomeetri kaugusel harjutatakse soomukitega seevastu pealetungiva vastase peatamist ja tagasilöömist. Puusepa käsutada on Paldiskis paikneva Scoutspataljoni Bravo jalaväekompanii, kuhu kuulub kolm rühma ja juhtkond – kokku üle saja mehe. “Igal kompaniiülemal on suhteliselt vabad käed oma üksuse väljaõpet ise kujundada seni, kuni see vastab pataljoniülema juhistele,” väidab ta. Täpsus 75-80 protsenti Klooga lasketiirus seisab üksteist meest reas, Galili automaadid peos. Vastavalt käsklustele tulistab iga sõdur kümnese seeria märklauda, kus inimese figuur on jagatud seitsmeks sektoriks. Numbrid 1 ja 2 on puusad, 3 ja 4 jäävad siseelundite kohale, 5 ja 6 on õlad ning 7 mõistagi pea. “Läheb päris hästi. Mõned kuulid lähevad oma hooletusest välja, aga enamus tundub sisse minevat,” arvab nooremseersant Erko Tšernobrovkin (25) märklauda kontrollides enda lasketäpsuse kohta. “See oleneb distantsist. See protsent on ikka üle 75-80.” Erko teeb Galilist 250 lasku. Lasketiirus tulistab ta 10 meetri kauguselt, ent eelmisel nädalal tuli lasta ka 300 meetri pealt. Abiks on ...
Artikkel "Eesti sõduri talv – miinuskraad on parem lörtsist ja porist" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.