Ajakirjandus on karm bisnis. Nii lühidalt – vaid nelja napi sõnaga – on võtnud mõnigi tuttav kokku selle elukutse võlu ja valu. Ameti, kus pead pidevalt saama ja andma. Saama positiivseid emotsioone – kui keegi koduta koera aidanud, kui ettevõtja on loonud uusi töökohti või tehtud mõni meeliköitev kultuuritegu –, et neid siis teistega jagada. Paraku see hädaabi või vägev kultuuritegu pahatihti ei müü. Siis tuleb arvutisse toksida midagi muud. Et sadistist varas tappis laudas vasikad ja lõikas keeled suust, et vallavanem ripsutas tiiba koolidirektoriga või ametnikud võtsid turiste vedanud suslajuhilt õiguse suslatada. Need lood müüvad. Ikka natuke verd, seksi ja… ebaõiglust. Ebaõigluse peale meediatarbija reageerib Seda on näha sotsiaalmeediast, sinna jäetud klikkidest või kirjutatud kommentaaridest. Ja just ehk see panebki ka tegijat seda tööd, ajakirjanikuametit, hindama ja natukene ehk armastamagi. Hea on hoomata, kuis inimesed ebaõigluse, ebaaususe, variserlikkuse vastu välja astuvad. See annab ka kohalikule meediale mõtte – suured lehed ajavad suuri asju, kohalikku palvemajja paari pagulast kaema nad ei tule (kui just palvemajale tuld otsa ei panda). Poolik tõde Ometigi kirjutab ajakirjanik Nils Niitra läinud aasta 22. oktoobri Postimehes pealkirja all „Maakonnalehed elavad peost suhu“ sedamoodi: „Maakonnaajakirjandus elab valdavalt peost suhu. Praegu veel on igas Eesti maakonnas vähemalt ...
Artikkel "Karm bisnis – ajakirjandus" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.