Inimeste murede ärakuulamine, abivajajate aitamine ja abistamine, nende eest hoolitsemine – kõik see võib südamesse hakata juba noorpõlves. Nii kinni hakata, et abivajajate aitamisest lausa elukutse saab. Aastakümneteks. „Ei pea tingimata olema suurt ja tugevat kasvu, et teisi aidata,“ arvab Keila valla sotsiaalnõunik Anneli Sert. „Tähtis on tahe aidata.“ Tal endal tekkis soov inimesi nende mures kuulata ja muret jagada juba Kohila Keskkoolis õppides. Nii tugev soov, et koolitee jätkus Tallinna Pedagoogilises Seminaris (tollases „pisipedas“) sotsiaalpedagoogikat tudeerides. Bakalaureuseõpingud jätkusid Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö erialal ja lõpuks magistrikraad sotsiaalteadustes. Kinnitust, et õpitav eriala just see õige on, andis õppepraktika Keila vallavalitsuse sotsiaalosakonnas. „Tulin siia tudengina praktikale ja jäin kohe ka tööle,“ meenutab Anneli Sert. Natuke nostalgiliselt – praktikale tulemisest ja tööle jäämisest saab õige pea 20 aastat. 20 aastat Keila vallas 20 aastat ühte ametit pidada pole just lihtne; või peab see töö tõesti hingelähedane olema. „Eks kõik see kokku ongi mind paigal hoidnud,“ ütleb sotsiaaltöötaja mõtlikult. „Et töö on hingelähedane; et kolleegid on väga head olnud, aga mis ehk kõige tähtsam – ma tunnen, et mind vajatakse, mu töö on inimestele vajalik.“ Need kaks aastakümmet pole Anneli Sertil vallamajas ka amet päris üks olnud. Seitsme vallavanema alluvuses on tulnud mitmeid ametikohti ...
Artikkel "Anneli Sert: „Ma tunnen, et mind vajatakse“" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.