Lõppev aasta oli turbulentne nii maailma kui ka Eesti poliitikas. Kui maailmas tekitasid furoori rahva ootamatud valikud Brexiti ja USA presidendi üle hääletamisel, siis Eesti poliitikasse ei toonud turbulentsi mitte avalik arvamus, vaid poliitiline võimuvõitlus. Selle tulemusel sai Eesti endale üllatuspresidendi, Keskerakonna juhi kohalt pidi taanduma partei ikooniks peetud Edgar Savisaar ning aasta lõpul vahetus valitsus. Presidendivalimised on Eestis juba põhiseaduse kohaselt poliitikute mängumaa. Rahva eelistus oli kogu aasta vältel selge – avaliku arvamuse ülekaalukaks soosikuks oli Marina Kaljurand. Presidendivalimiste ebaõnnestumiseni riigikogus ja valimiskogus viisid poliitilised erimeelsused ja parteide tagatubades sepistatud intriigid. Küllap ehmatas negatiivne tulemus ka poliitikuid endid, mille tulemusel sündis riigikogus teisel katsel harvanähtav üksmeel. Kersti Kaljulaidi valimist presidendiks aktsepteeris ka avalikkus: oktoobris toimunud arvamusküsitluses oli tema presidendiks saamise poolt 54% ning vastu vaid 8 protsenti Eesti elanikkonnast. Keskerakonna fenomen Ehkki Edgar Savisaar on olnud suure osa avalikkuse jaoks odioosseks kujuks, ei saa väita, et esimehe vahetus Keskerakonnas oleks toimunud avaliku arvamuse või veelgi vähem erakonna valijate survel. Muutuse tingis partei uue põlvkonna soov ning vajadus juhtimine üle võtta. Taavi Rõivase valitsus ei olnud avalikkuse silmis sellises madalseisus, mis oleks nõudnud kiiret valitsuse vahetust. See, et valitsuste reitingud valimiste vahelisel perioodil langevad, on tavapärane. Paraku ei olnud endise ...
Artikkel "Poliitika-aasta 2016: korralik raputus" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.