Kolme läänemeresoome rahva ja kahe tsivilisatsiooni kokkupuute kohale rajatud Narva on suurema osa oma ajaloost olnud kaupmeeste ja käsitööliste linn. 150 aastat tunti Narvat tekstiilitööstuslinnana, peale II maailmasõda Eesti iseseisvuse taastamiseni nõukogude sõjatööstuskompleksi lahutamatu osana ning tänase päevani ka energeetikute linnana, sest riigi suurimate soojuselektrijaama töötajad on peamiselt narvalased. Narval on eriline tähendus Rootsi kuningriigi ajaloos, kui seda linna hellitati 300-400 aastat tagasi rahasüstide ja parimate ehitusmeistitega ning kujundati suurriigi idapoolseks pealinnaks. Tollel ajal ehitatud kindlustused olid suure riigi piirikantsile väärilised ning annavad linnale ilme 21. sajandilgi. Vene keisririigi ajastul asus Narva elama palju vene kaupmehi ja töölisi, kuid venelaste osakaal jäi linna rahvastikust kuni 1944. aastani alati alla poole. Kui tahame kaasa aidata Narva uuele eduloole ja aidata narvalasi oma mullist välja, tehkem midagi, mis neid päriselt huvitaks ning kutsugem nad endale külla. Narva jäi nõukogude ajal ülejäänud Eestile võõraks, kuna sõjajärgse aastakümne jooksul, kui kehtis Narva-Sillamäe piirkonna erirežiim, oli põliselanikel raskendatud kodukohta naasmine. Samas rajas impeerium just sellesse piirkonda lisaks Kreenholmi manufaktuuri laiendamisele mitmeid suuri tööstusettevõtteid, ehitati suured elektrijaamad, mis kõik vajasid kümneid tuhandeid töötajaid. Need aga toodi sisse peaaegu eranditult Venemaalt. Kiiresti venestunud linn jäi küll administratiivselt Eesti osaks, kuid jäi kommunaalteenuste ja tööjõu jagamise poolest seotuks ...
Artikkel "Erandliku saatusega Eesti linn" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.