Maailm ja elu üldiselt on pidevas muutumises – olgu selleks siis poliitilised muutused riigis, uued eraelulised ümberkorraldused või mentaalsed muutused meie teadvuses. Selle vastu ei saa. Omaette küsimus on, kas me oleme valmis neid aktsepteerima ja oma ellu lubama? Tänane olukord, kus riigi- ja rahvuspiir ei käi enam alati käsikäes, paneb meid mõtestama maailmas valitsevat keerulist olukorda. Teadmine, et sõjad ühes või teises piirkonnas ei lõppe ilmselt kunagi, looduskatastroofide põhjustatud ränded, poliitilised tagakiusamised, parema elu otsimine – tulemuseks ongi sajad tuhanded või isegi miljonid pagulaslaagrites elavad või kindla elupaigata ringirändavad inimeste massid. Mida see teadmine tähendab meile ja meie riigile tervikuna? Kas oleme oma südames valmis vastu võtma pagulasi, kõiki neid uusi inimesi neile omase kultuuri ja elukombestikuga? Alles hiljuti rääkisin neist teemadest oma lastelastega. Sain aru, et nende maailmatunnetus on juba teistsugune. Sallivus ning tolerantsus, mida tänapäeva noored endas kannavad, on minulegi ootamatu ning hämmastav! Vähem kui kunagi varem mängivad noortel tutvuste juures rolli päritolu, nahavärv või partneri eelistused. Rohkem kui kunagi varem rajaneb meie noorte maailm argumenteeritud väidetel, isiklikel kogemusel ning positiivsel ja avatud suhtumisel ja suhtlemisel! Nad näevad inimest! Meie riigi tulevik on nende õlgadel. Seega ma näen ja kindlalt usun, et meil kõigil on neilt palju ...
Artikkel "Õpime sallima" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.