Poliitilistes aruteludes on alati laual küsimus, kas kindla poliitika tagajärjel töökohad kaovad või tekivad. Ka majandussektorite edukust mõõdetakse tihti töökohtade arvuga. Eriti aktuaalne on küsimus uute ettevõtete ehk idufirmade puhul, sest need ju ei tekita töökohti massidele. Aga ehk peaksime hoopis mõtlema töötamise uuele reaalsusele ja esitama sootuks teistsuguseid küsimusi? Ehk ei ole stabiilse pika töölepinguga loodud töökohtade arv enam see mõõdupuu, millega töötamist hinnata? Meie käitumine on ajas palju muutunud. See on juhtunud märkamatult ja mõjutab ka seda, kuidas me töötame. Inimestel on rohkem valikuid kui kunagi varem. Nad tarbivad kus tahavad, millal tahavad. Sama kehtib töötamise puhul. Kui tööõigusega reguleeritud ideaal on üks tähtajatu leping ühe stabiilse tööandja juures, siis enamus inimesi tegelikult nii ei tööta. 2015. Aastal töötas 75% inimestest kas ajutiste, lühikeste lepingutega, mitteametlike kokkulepetega või perele ilma lepinguta. Üle 60% kõigist töötajatest ei olnud mingit lepingut. Euroopas on 15% iseenda tööandjad, USAs 25%. Töökohtade teke ja kadu on pidevas liikumises – igal aastal luuakse või hävitatakse 20% töökohtadest. 50% tänastest lastest ei tööta uuringute kohastelt tulevikus ametikohtadel, mis on täna olemas. Töötajad kui kliendid Ka ettevõtted ei ole enam igavesed. Keskmise ettevõtte eluiga on 15 aastat, seega pole lootustki terve elu ühe tööandja juures töötada. ...
Artikkel "Töötamise uus reaalsus" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.