Kellelegi meist ei ole tõenäoliselt võõras Eesti vanasõna: teiste silmas näeb pindu, oma silmas palki ei näe. Ma usun, et tänast riigis valitsevat olukorda on paslik kirjeldada just selle ütlusega. Esmaspäevased sündmused riigikogus ja valitsuses võtsid suuna, mida paljud meist ei tahtnud ega suutnud uskuda või oodata. Reformierakonnale on juba päris mitu aastat ette heidetud liialt kaua võimul olekut. Mida siis teha, see on olnud ju valijate tahe! Hommikuti lehti sirvides on silma jäänud järgmised ajakirjanduslikud tendentsid: majandus ei kasva, peaminister tegelevat ainult „peenhäälestusega“, ühesõnaga Eesti riik ei arene, seisab või on Reformierakonna juhtimise all hääbumas. Tihti tundub mulle, et meediaväljaannetes loetu oleks justkui kuulujuttudel põhinev möll, mis aina rohkem ja rohkem tuure kogub kuni neile vajaliku plahvatuseni. Tulemuseks on see, et koalitsioonipartnerite rusikad taskutes sügelevad ja igal võimalikul juhul avalikult ka virutavad. Jah, selline koalitsioon pole töövõimeline. Minul maavanemana on küll mure! Mure laste ja lapsendamise pärast. Järgmisest aastast antakse lapsendamisteenus üle sotsiaalkindlustusametile. On nad selleks valmis? Nagu väitis üks juristidest, et lapsendamine on ju formaaljuriidiline protseduur. On see ikka nii?! Me räägime ju meie lastest! Maavalitsuse poole pöörduvad nii koolid kui lapsevanemad oma muredega. Koolid eelkõige sellega, et puuduvad vajaliku eriala spetsialistid, mis peaks olema koolides nii nagu ...
Artikkel "Mis saab edasi?" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.