15 aastat varemeis seisnud ajaloolise Muraste mõisahoone saaks omanik Peeter Põlluveeri sõnul korda kahe miljoni euroga. “Aga kust see raha võtta?” küsib ta. “Ja mis selle mõisaga siis üldse peale hakata?” 1850.–1860. aastate vahel valminud neoklassitsistliku Muraste mõisahoone saatust ei saa just kõige õnnelikumaks pidada – kui ühe hoone saatust saab üldse õnne skaalal mõõta. Muraste mõisa peahoonet hakati Nikolai von Krusensterni (legendaarse maadeuurija ja meresõitja Adam Johann von Krusensterni poeg) eestvedamisel ehitama 1850ndate paiku eelkõige linnalähedase suvilana. Et Nikolai Krusenstern hoonet valmis ei ehitanud, kinnitab hiljem ehitust jätkanute märksa viletsam ehituskvaliteet. Noor Eesti vabariik natsionaliseeris linnalähedase Muraste mõisa peale Vabadussõda ja seal avati lastekodu sõjas orbudeks jäänud lastele. Nõukogude võim jätkas vanas auväärses mõisahoones lastekoduga, ehitades läinud sajandi viimasel veerandsajal mõisahoonele juurde ühiselamu, võimla ja koolihoone. Lastekodul olid sellega tegutsemiseks küll kõik vajalikud ruumid, aga neoklassitsistlik mõisahäärber muutus täiesti maotuks arhitektuurimonstrumiks: uhked kaarjad võlvid ühendatud galerii abil näotu betoonkarbiga. Nõukogude barokk sai Murastes kaelakuti kokku uhke neoklassitsismiga. Tänane seis 1995. aastal lõpetasid kompleksis töö lastekodu ning kool, sest mõisahäärberis lastekodu pidamine oli liiga kallis. Auväärse mõisahoone omandas Paldiski ekslinnapea Jaan Mölder. “Mina omandasin endisest kompleksist lastekodu ühiselamu 1997. aastal ja renoveerisin selle laenurahaga korterelamuks,” kõneleb Peeter Põlluveer, tänane mõisaomanik. ...
Artikkel "Muraste mõis – neoklassitsism kaelakuti nõukogude barokiga" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.