“Meie küla traditsioonid, mis on alguses loodud, on ka enam-vähem samamoodi püsinud,” räägib külaarendamise seltsi esinaine Kristel Kadapik.
Kadapik iseloomustab Viskla külarahvast kui kokkuhoidvat suurt peret, kuhu kuulub 88 elanikku, majapidamistest on 38 talu ning nelja korteriga korterelamu. “Kindlasti on kokkuhoidmine üks põhjus, miks me silma torkasime,” tõdeb Kadapik.
Lapsi on külas 19 ning suur osa neist õpib Kose gümnaasiumis. Õpilastele käib neli korda päevas buss, vajadusel sõidutavad neid ka vanemad, sest lapsed on tublid ja aktiivsed, käivad paljudes huviringides ning bussiajad ei pruugi alati sobida. Kadapiku sõnul tuleb ilusa ilmaga ette, et lapsed jalutavad või sõidavad rattaga maakodust kooli või vastupidi.
Kuulus ja ainulaadne kiikla
Kadapik räägib, et Viskla küla eristub Eestis, aga ka mujal oma kuulsa kiikla poolest. “Vähemalt ei ole kuulda olnud, kas Euroopas üldse sellist asja on,” tõdeb Kadapik. Kiikla on selline koht, kus on erinevate ajastute kiiged, vanemate loomisel on kasutatud vanu arhiivimaterjale. Kiiklas on ka palju tänapäevaseid kiikesid, mida saab osta ning mis on mänguväljakutele laiali jaotatud.
“On külakiik, veskipöörik-kiik, ka on olemas kiik, kuhu saab ratastooliga peale sõita, on karussellkiiged ning üks kiik, millel saab korraga kiikuda 28 inimest – see on pärit EXPO näituselt,” tutvustab Kadapik kuulsat kiiklat. Lisaks uhketele moodsatele kiikedele on ka karjapoisikiik ehk läbi aia pandud latt, mille otsas saab kiikuda, ning ka Eestis välja mõeldud kiikingu kiik.
Kõige moodsamad kiiged on külaselts soetanud projektide kaudu, aga need, mis on puidust ning ka veskipöörik-kiik on oma küla meeste välja mõeldud ning tehtud. “Niipalju kui nad oskavad, teevad ise, mõned detailid lastakse teha,” kirjeldab Kadapik.
Vabatahtlik töö au sees
Aastal 2013 valmis Viskla külakeskus, millest suure osa kulusid kandis PRIA, ent ülejäänud osa koguti sõprade ja külarahva annetustest.
“Kaheksa tegeutsemisaasta jooksul ei ole meil siiani ühtegi töötajat, vaid kõik tehakse vabatahtlikkuse alusel,” räägib Kadapik. Tööde sekka, mida on vaja teha, kuulub koristamine, õue korrastustööd – kõik, mis vaja teha, tehakse vabatahtlikult. Kadapik räägib, et sageli küsitakse, kust nad raha saavad. “Siis selgitame, et me tegelikult käime ikka kõik tööl ja töö külaseltsis toimub vabatahtlikkuse alusel,” selgitab esinaine.
Külaseltsi majas juhtub palju asju, ühe kindla sündmusena toob Kadapik esile pannkoogilõunad, mis toimuvad iga kuu kolmandal pühapäeval, välja arvatud suvel. “Kui on ilusad ilmad, oleme kogenud, et rahvast lihtsalt ei tule,” tõdeb esinaine. Pannkoogilõunatest saab eriilmelisi üritusi kujundada: novembris on heategevuslik enneaegsetele lastele pühendatud pannkoogilõuna, siis värvub kogu maja lillaks ning kogu saadud tulu läheb annetuseks.
Pannkoogilõunatel käivad ka esinejad – loomulikult pannkookide eest.
Uhke sündmus külavanema vastuvõtt
Traditsioonidest toob esinaine esile külavanema vastuvõtu, mis toimub alati vabariigi aastapäeval. “See on alati tore ja oodatud üritus, hommikul päikesetõusuga minnakse heisatakse hümni saatel lipp, kell 10 pannakse kalmistul pärg vabadussõjas langenutele ning Viskla rahvas ei puudu sealt kunagi,” ütleb Kadapik uhkelt. Õhtupoolsel ajal on külavanema vastuvõtt.
Kadapik räägib, et see on peaaegu nagu presidendi vastuvõtt, ainult Visklas ei ole maas punane vaip, vaid hoopis triibuline kaltsuvaip.
Lapsed esinevad ning külarahvas teeb ühise jõupingutusena suupistelaua. “See on alati selline, et mõtled, et inimestel on nii palju fantaasiat teha temaatilisi suupisteid – see on oodatud ja vahva traditsioon,” ütleb Kadapik.
“Ei ole nii, et keegi organiseerib, vaid iga pere viib läbi ühe mängu, siis on kõigil natuke lõbus ja kõigil natuke vastutust.”
Traditsioonidest toob ta välja veel uusaastaürituse, mida peetakse jaanuari teisel nädalal ning kus võetakse kokku möödunud aasta. “Kui külla on sündinud lapsed, kingitakse neile puulusikad, tunnustatakse inimesi, kes on midagi erakordset teinud, neile kingitakse inglikuju,” räägib Kadapik. Erakordse alla käib ka naabrimemme abistamine või hädalisele kiirabi kutsumine.
Traditsiooniline jaanipäev
Võidupühal on Kose rahval pikad traditsioonid, hommikul kogunetakse Kose kalmistul vabadussõja ausamba juures, seejärel annab vallavanem kõikidele küladele üle tõrviku jaanitulega. “Siis tullakse selle tulega koju ja süüdatakse oma küla lõke,” selgitab Kadapik.
Jaanitule kombed on Visklas samuti vanad ja auväärsed – iga pere võtab ühisele suupistelauale midagi nosimiseks ning samuti võetakse kaasa üks mäng, mida pidulised saavad ühiselt mängida. “Ei ole nii, et keegi organiseerib, vaid iga pere viib läbi ühe mängu, siis on kõigil natuke lõbus ja kõigil natuke vastutust,” selgitab Kadapik.
Tema sõnul on toitu tavaliselt nii palju, et järgmisel päeval, kui ühiselt koristatakse, saab külarahvas taas koos grillida ning koristamise eest magustoiduks kõhud täis.
The post Viskla – küla omade traditsioonidega appeared first on Harju Elu.