Käimasolev presidendivalimiste kampaania toob juurde aina uusi ja uusi üllatusi. Esimese suurema ja positiivse üllatuse tunnistajateks olime juba kevadel, mil presidendiks kandideerijaid hakkas tulema nagu tänavusel sügisel seeni. Võrreldes viie aasta taguse sumbunud õhkkonnaga (või õukonnaga) Ilvese teistkordsel ametissepanekul, on Reformierakonnal praegu tegemist rohkem kui küll. Sel aastal tulevad valimised teisiti ja Tõnismäe tagatuba võib jääda 24. septembril hoopis pika ninaga. Selge juhi puudumine valitsuskoalitsioonis ja peaministri erakonnas võib viia selleni, et valijameeste kogus valitakse presidendiks inimene, kes kuulub opositsiooni ridadesse. Julgen arvata, et selline asjade käik tuleks Eestile kasuks. Praegune riigipea on ehtne näide sellest, kuidas üks sõltuv president suudab end täiuslikult devalveerida ja muutuda vaikivaks valitsuse hääletoruks, kuna ta on nende poolt kaheks ametiajaks paika pandud. Mäletatavasti oli ka viis aastat tagasi valitsuse juhterakonnaks Reformierakond. Valitsuskoalitsiooni väline president tasakaalustaks oluliselt praegust kreenis sisepoliitilist võimujaotust. Opositsiooni kuuluv riigipea saab välja tulla uudsete ja julgete ettepanekutega, mis viiksid riiki edasi. Eesti vajab juba ammu olulisi muutusi, alates sellest, et rahvaalgatus tuleks reaalselt seadustada, teha muudatused põhiseaduses presidendi otsevalimisteks, rääkimata referendumi korraldamisest immigratsioonipoliitikas või ka muudes olulistes küsimustes. President ei saa küll algatada seaduseelnõusid, kuid ta saab avada avaliku debati rahvuslikes huvides olevate teemade tõstmiseks. Võib ju öelda, et mõne aasta ...
Artikkel "Teine veerandsada eelkooli" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.
