Sissejuhatuseks olgu öeldud, et meil kõigil on Rail Balticu (RB) projekti keeruline mõista tema üle-elu-suuruse mastaabi tõttu. Eesti avalikkusele ja projekti vedajatele on selle suuruse selgitamine ja vajaduse põhjendamine tõsine väljakutse. Meie ajaloost puudub sellises mastaabis projekti kogemus nagu seda olid Öresundi sild või La Manche`i tunnel. Tänaseks on need projektid aga enesestmõistetavad, mistõttu paistavad avalikkuses silma mõningane tormamine arvamuste kujundamisel ja üksikute arvajate kohati paanilised väljaütlemised. Aga eelpool toodud põhjustel on see väga arusaadav. Suured väljakutsed seisavad ees ka projekti keskkonnameetmete kavandamisega, kuid tahan kinnitada, et kõik toimingud on graafikus ja kontrolli all, me ei saa endale lubada tormakust. Kõige suuremaid väljakutseid pakuvad planeerijatele praegu loomade trassi ümbruses elutsemise ja trassi poolt poolitatavate alade ühendamise võimaldamine (näiteks ökoduktid ehk metsloomade rohesillad). Kolme maakonna varasemate uuringute põhjal võib võrdluseks öelda, et trassi ehitamisel on kõige suuremad väljakutsed Pärnumaal, kus trassi poolt mõjutatavat kaitsealust loodust on kõige rohkem nii kaitsealade arvu kui ka pindala järgi. Põhjalikke uuringuid on läbi viidud juba mitmeid ja trassi mõjusid on hinnatud põhimõttel, et tähelepanu peab jaguma ka sinna, kus loodus ei ole kaitse all. Oma keerulistes väljakutsetes ei ole me õnneks sugugi üksi. Oleme palju suhelnud Läti kolleegidega, kelle hinnangul on trassi mõju ja väljakutsed ...
Artikkel "Rail Baltic: üle-elu-suurune kompromiss" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.