Liisa* tuli Marika ja Antsu peresse nelja-aastaselt. Kahe pedagoogi peres kasvas juba kolm poega. Peagi sündis veel kaks poega. Praegu on peres kokku kuus last. “Lisaks viiele pojale saatis jumal meile tütre,” ütleb pereema uhkelt.
Iga laps vajab peret ja turvatunnet. “Tunnen oma peres usaldust. Saan olla mina ise – öelda, mida mõtlen, olla rõõmus ja kurb. Teha asju, mida naudin ja mis teevad mind õnnelikuks. Tean, et mind toetatakse alati,” ütleb Liisa (19). Kuidas läks nii, et 15 aastat varem otsustasid Marika (49) ja Ants (62) hakata hoolduspereks?
“Tegelikult ei teadnud me sellest suurt midagi,” ütleb Marika. “Kuulsin, et ühel meie kandi tüdrukul suri ema ja lastekaitsetöötaja otsib talle hooldusperet. Arutasime asja kodus ja leidsime, et meil on jõudu ning soovi pakkuda talle kodu ja soojust.”
Marika tunnistab, et tuttavad ei mõistnud ega toetanud neid algul. “Nad olid üllatunud. Küsiti, miks me seda teeme ja kuidas jaksame – see on ju võõras laps.” Tänaseks teavad kõik, et nad on tõelised õnneseened, muidugi koos oma murede ja rõõmudega. Ka lastekaitsetöötaja küsis algul Marikalt ja Antsult, kas nad tahavad tüdrukut näha, enne kui teevad lõpliku otsuse: “Mõtisklesime, et see pole ju kataloogist tellimine. Tähtis on otsus – pakkuda oma kodu lapsele, kes seda väga vajab.”
Liis Saarna. 
Nadežda Leosk. Mis Marikat ja Antsu motiveeris? “Usk, et igas inimeses peab olema headust, soov anda midagi lähikondlastele. Teadsime, et meis on seda jõudu. Abiks oli ka see, et meil olid juba lapsed. Me ei soovinud endale lihtsalt last juurde, vaid soov oli pakkuda ühele lapsele tuge.”
Kuidas tuli Liisa peresse?
Liisa uued vanemad ei lapsendanud teda, kuigi see olnuks võimalik. Nad valisid võimaluse olla Liisale hoolduspere (hiljem eestkostjad), sest ei tahtnud muuta lapse lugu – tema identiteeti ega seda, et sünniperega side katkeks.
Liisal oli armastav pere ja hooliv ema. Tal olid ka isa ja vanaema, turvaline kasvukeskkond. Liisa oli hoitud laps. Ent tüdruku ema suri, kui ta oli nelja-aastane. Marika ja Ants arvestasid, et lapsele olulised inimesed – isa ja vanaema – jäävad Liisa ellu alles ning laps tuleb nende perre oma loo ja juurtega, mida tuleb hoida ja toetada.
“See kõik võttis algul aega. Liisa isa ja vanaema olid ettevatlikud. Ilmselt oli neil hirm, mis oli mõistetav. Läks umbes kuu, enne kui Liisa tuli koos isa, vanaema ja lastekaitsetöötajaga meile esimest korda külla. Saime tuttavaks, arutasime, kuidas edasi. Joonistasime Liisaga,” meenutab Marika. Sel õhtul läks Liisa tagasi koju, ent kohtumine andis tüdruku sünniperele turvatunde. Ja nii jõudiski piiga peagi Marika ja Antsu perre. Isa ja vanaema ei saanud Liisat kasvatada, ometi suhtles Liisa nendega ka edaspidi tihedalt.
Mälestused ühisest algusest
Selleks hetkeks, kui Liisa perre tuli, olid Ants ja Marika omavahel ning lastega nii palju arutlenud, et kõigil oli vaim valmis. “Mäletan küll, et mõtlesin vahel, kas hakkan seda tüdrukut armastama samamoodi nagu oma lapsi,” tunnistab pereema. “Aga see oli vaid hetk. Kõik sujus kuidagi loomulikult. Liisa sai kohe meie pere liikmeks. Ta justkui sulas meie perre sisse,” meenutab Marika. “Muidugi pidime mingeid asju Liisale õpetama, näiteks oskust jagada. Aga see on arusaadav, sest ta oli peres üksik laps.”
Nad valisid võimaluse olla Liisale hoolduspere (hiljem eestkostjad), sest ei tahtnud muuta lapse lugu – tema identiteeti ega seda, et sünniperega side katkeks.
Marika sõnum peredele, kes kaaluvad võimalust võtta enda perre teises peres sündinud laps, on see, et kõik ei ole alati ilus. Tuleb arvestada ja aktsepteerida, et igal lapsel on oma juured, vanemad ja tähtsad inimesed. Lapsel võib olla oma trauma ja ainult soovist aidata ei piisa. Seepärast ongi oluline tugivõrgustik, et pere ei jääks üksi. Ka Marika pere oli kontaktis kohaliku lastekaitsetöötajaga ja neil oli võimalus saada igal hetkel tuge. Marika sõnul võiks igal perel olla mentor, kellega vajadusel ühendust võtta. “Oluline on ka spetsialisti inimlik huvi, kuidas pere hakkama saab,” lisab naine, keda ennast toetas vanem õde, kelle peres kasvab samuti teises peres sündinud laps. Abiks oli ka õpetajast ema. Nimelt vajas Liisa algul eesti keele õppimises tuge, sest oli pärit kakskeelsest perekonnast.
Ema, isa ja tulevik
Uus algus oli keeruline ka seetõttu, et korraga tuli Liisa ellu palju uut: uus pere, lasteaed, sõbrad. “Kohanesin. Saan vendadega jumala hästi läbi. Ema ja vanem vend on mulle alati toeks. Nooremad vennad lihtsalt ei oska veel. (Naerab.) Isa on muidugi ka isa, aga emaga oleme eriti lähedased. Mõnikord võtame aega endale, et olla kahekesi.” Marika kinnitab, et pere naised tegutsevad tõesti vahel omaette, lähevad näiteks koos reisile: “Meestele muidugi meeldib, kui naised hoolitsevad nende eest, aga ka naistel on vaja oma kvaliteetaega.”
Marika sõnul oli Liisa algusest peale väga seltsiv laps. “Kohanemisraskusi justkui polnudki, kuigi eks arusaamatusi ole ikka ette tulnud. Tegelikult on meie ühine teekond Liisaga olnud nagu üks hea muinasjutt.” Ta lisab, et Liisa võib nüüd olla küll juba täisealine, ometi on ta oma laps: “Ta ei hakka veel niipea pesast välja lendama, kuigi läheb ülikooli.”
Ja mida ütleb Liisa? “Ma olen megaõnnelik, et mu vanemad otsustasid mu enda perre võtta. See on andnud mulle palju võimalusi. Mul on pere! Mul on vennad! Ma ei oskagi öelda muud, kui et mul on äge perekond. Varsti oleme kõik suured ja meil on oma pered, aga me jääme kindlasti käima kõik koos siin oma vanemate juures. On nii tore, et mul on inimesed, kes mind armastavad.”
* Kõik nimed muudetud
Arvamus
Liis Saarna, MTÜ Oma Pere juht ja PRIDE koolitaja
Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada sünnivanemate juures. Eestis on ligi 800 last, kes kasvavad institutsionaalsel asendushooldusel, pere- ja asenduskodudes, endise nimega lastekodudes. Igal aastal eraldatakse perekonnast ligi 250 last. Osa neist naaseb sünniperesse, mõnel lapsel pole see kahjuks võimalik. Põhjused on erinevad: vanemate haigused, sõltuvused, muud eluraskused. Õnneks on meil peresid, kes on avanud südame ja kodu lastele, kes pole sündinud nende perre, kuid saavad seal üles kasvada. Uute perede koolitamisel juhime tähelepanu sellele, et oluline on julgus küsida nõu ja tuge. Tegelikult võiks osa kasuvanemaks kasvamise protsessis ollagi pidev teadmiste täiendamine ja kogemuste jagamine teiste peredega, tuge ei peaks küsima alles siis, kui on suur mure. Grupitöödes kohtavad pered tihti äratundmisrõõme olukordadest elus, jagatud kogemused, ka mured, liidavad. Mulle tundub, et üha julgemalt pöördutakse nõustamistele ja spetsialistide poole. Koostöös sotsiaalkindlustusametiga pakub MTÜ Oma Pere peredele psühholoogilist nõustamist, supervisiooni, grupikohtumisi ja koolitusi Harjumaal, Järvamaal ja Raplamaal, info leiab kodulehelt.
Teie jaoks on alati olemas ka sotsiaalkindlustusameti spetsialist Aasa Rohtla (tel 5301 7803, aasa.rohtla@sotsiaalkindlustusamet.ee).
Lisainfo tarkvanem.ee
Lisainfo omapere.ee
The post Kui laps perre ei sünni… Liisa lugu appeared first on Harju Elu.