Aastavahetusel lõi laineid koguperefilm “Eia jõulud Tondikakul”, kus peaosaline võitles looduskaitseala loomise nimel vanaisa kodutalu ümbrusse, et sealsed metsad säiliksid. Kuna piirkonnast leiti haruldase tondikaku pesa, ettevõtmine õnnestuski.
Nüüd on tänu värbkakule loodud Valka looduskaitseala Kuusalu vallas ja see ei ole enam film, vaid päris elu.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõuniku Marika Erikson sõnul on Eesti metsa arengukava ja looduskaitse arengukava üheks eesmärgiks parandada rangelt kaitstava metsamaa tüpoloogilist esinduslikkust.
Riigimetsa majandamise keskus (RMK) valis koostöös ekspertidega, nagu Asko Lõhmus, Anneli Palo, Indrek Tammekänd ja Renno Nellis, riigimetsas välja ökoloogiliselt sobivad alad, mille alusel RMK tegi keskkonnaministeeriumile ettepaneku laane- ja salumetsade kaitseks uute kaitsealade moodustamiseks.
“Menetlust alustati keskkonnaministri käskkirjaga 12. detsembril 2017. Kaitseala kaitse-eeskirja koostas ja menetluse viis läbi keskkonnaamet,” selgitab Erikson. 11. märtsil jõustunud määrusega loodi teiste seas Valkla looduskaitseala, mille pindala on 52,92 hektarit.
Põhjus või ettekääne?
Kuusalu valla territooriumil on varasemast kas täielikult või osaliselt Rehatse maastikukaitseala, Lahemaa rahvuspark, Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala, Oherpalu looduskaitseala, Kaberla hoiuala, Valkla klindi hoiuala, Kolga lahe maastikukaitseala ja Ubari maastikukaitseala.
Miks rõhutatakse Valka looduskaitseala puhul just värbkaku tähtsust? “Kaitseala kaitse-eesmärgiks seatakse kaitsealused liigid, kelle esinemine on fikseeritud keskkonnaregistris ja kelle kaitse jaoks on tegemist esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga,” selgitab Erikson.
Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuht Veljo Volke tunnistab siiski, et värbkakk on rohkem ettekääne. “Valka looduskaitseala moodustamise põhjus ei olnud värbkaku esinemine, vaid hoopis see, et kaitse alla võetaval alal levivad laane-, salu-, ja soovikumetsad,” teatab ta Harju Elule.
“Just neid metsatüüpe oli senistel kaitsealadel liiga vähe ja et seda vajakut katta, moodustati 58 uut kaitseala. Valkla on üks neist. Uuel Valkla kaitsealal värbkakk küll esineb, aga kaitse-eesmärgina teda kaitse-eeskirjas ei nimetata,” täpsustab Volke.
Ka Kuusalu valla keskkonnaspetsialist Elina Einaru tunnistab, et kaitseala moodustati salu- ja palumetsade kaitseks. “See, et seal elutseb ka kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse kuuluv värbkakk, oli lisapõhjus,” ütleb ta.
III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.
Seni pole ükski värbkakk Einarule siiski silma veel hakanud. “Ei ole näinud või pole ära tundnud, tegu on haruldase liigiga,” selgitab naine.
Loodusfotograaf Remo Savisaar on võtnud värbkakkudest aga juba tuhandeid fotosid, neist viimased käesoleval nädalal. “Kakud on ühed mu lemmikud ja hea pildi tegemine/saamine neist on põnev väljakutse,” arvab ta.
Kõige väiksem kakuline
Värbkakke pesitseb Eestis 1000-1500 paari. “Nende arvukus on viimasel paarikümnel aastal kasvanud. Värbkakk on üle Eesti laialt, ent hajusalt levinud ja liik asustab suuremaid metsaalasid,” selgitab Volke.
Värbkaku on Eesti kõige väiksem kakuline. Tema kehapikkus on kõigest 15–17 sentimeetrit ja kaal 70 grammi ümber. Värbkakk kasutab pesitsemiseks peamiselt suur-kirjurähni poolt rajatud õõnsusi.
Talve elab värbkakk üle nii, et tassib õõnsustesse kokku närilisi ja harvem ka linde. “Kui palju värbkakk kogutud toiduvarusid tarvitab, ei ole hästi teada. Kindel on see, et tihti leitakse juba roiskuma läinud kraamiga “kakusahvreid”,” muigab Volke.
Volke sõnul on Valkla looduskaitseala loomise peamise kasu värbkakule see, et piirkonnas jääb alles mets, mis on talle sobiv elupaik.
Foto Remo Savisaar The post Värbkaku tarbeks loodi Valkla looduskaitseala appeared first on Harju Elu.