Sel pühapäeval tähistame üle maailma juba ligi saja aasta pikkuse traditsiooniga emadepäeva. See päev on oluline ja eriline tähtpäev seetõttu, et emasid on meil kõigil vaid üks! Sel lihtsal põhjusel kannabki emadepäev minu jaoks suurt tähendust. Nooruses soovib inimene elu kogeda – seigelda ja riskida, tegutseda ning lõbutseda. Elu on kaasakiskuv, põnevust ja seiklusi täis! See ongi täiskasvanuks sirguva noore inimese töö – läbi elu kogemise õppida ka ennast tundma, läbi oma otsuste ka teha vigu ning seeläbi õppida. Nii tekib arusaam elust ja iseendast, nii leiab inimene oma tee, mida mööda minna, kui ükskord nooruse pöörded on vaibumas. Minagi olin enda emale paras pähkel, kellega ei olnud alati kerge hakkama saada. Ühtpidi ilus ja kordumatu, teistpidi aga parajalt keerukas ja segane noorusaeg ei möödu vist kellelgi ilma kasvuraskusteta. Kõigil meil on omad vitsad, mis saadud noorena, oma kibedad õppetunnid, millest oleme pidanud õppima. Küllap on tasakaaluks ka rõõmsaid ja lõbusaid lugusid, mis toovad muheluse näole ning mida hea meenutada, lastelastelegi rääkida. Mitte et nad nendest midagi tingimata õpiksid, või tänu meie õppetundidele jätaksid enda vead tegemata. Enda tehtud vead on paraku parimad õpetajad. Selle kõige valguses usun, et iga noore jaoks on väga tähtis lähedaste võrgustik, kes neid ümbritseb. ...
Artikkel "Tänu emale" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.