Ilmselt on peaaegu igas haridusasutuses lapsi, kelle käitumine valmistab peavalu nii õpetajatele kui lapsevanematele. Kuid liialt tihti hakkame me koheselt sildistama neid noorukeid halbadeks lasteks. Seetõttu käitutakse probleemsete noortega tihti väga erinevalt. Esimene võimalus on pea liiva alla peita. Selline olukord viib koolis selleni, et tihti ollakse laste rikkumiste suhtes liialt sallivad ega sekkuta õigeaegselt. See omakorda soodustab koolivägivalla levikut. Teine ja lihtsam võimalus on suunata see niinimetatud probleemne noor alaealiste komisjoni, kes olukorrale lahendust üritab leida. Mõlemal juhul peame tõdema, et tihti pole õpetajatel sellise olukorraga tegelemiseks piisavalt ettevalmistust ja sagedasti ei saa nad selle tööga lihtsalt hakkama. Koolivägivallale peavad kiirelt eelkõige sekkuma lapsega igapäevaselt töötavad spetsialistid ning pakkuma lapsele ja tema perele õigeaegset ning sobivat abi. Õpetaja on see inimene, kes loob klassis ühtehoidva keskkonna ja õpetab meid olema sallivamad. Temal lasub vastutus probleemide õigeaegsel märkamisel. Keegi meist ei ole sündinud diplomaadiks ega ka psühholoogiks, seega aitab probleeme ennetada õpetajate ja koolis töötavate tugiisikute koolitamine ning erinevates projektides osalemine. Näitena võib tuua mitmendat aastat kestvat projekti „Kiusamisest vabaks“. Kõige õigem hetk kiusamise ja vägivalla ennetamiseks on siis, kui midagi pole veel juhtunud. Siiski kipume unustama, et iga situatsioon on eriline ja paraku ei juhtu ka kõik intsidendid koolitöötajate ...
Artikkel "Märka ja sekku" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.