„Algas tegelikult kõik rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, täpsemalt 1984. aastal. Ostsime pereema Mairiga siia Maeru külla vana talusüdame omale suvekoduks. Lapsed olid siis küll väikesed, aga tragilt kõigil töödel abiks.“ Nii meenutab peremees Madis Notton Koplimadise talu sündi. Läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpp oli teadagi milline – rubla kurss kukkus iga päevaga, poodidest kadus kaup, isegi elementaarseim – liha, piim. “Tuli pere ära toita, võtsime siis kolm siga kasvama. Sai selleks kohandatud vana talulaut,” jätkab peremees. “Ja kaalikad ning kapsad panime kasvama, hiljem tulid ka lehmad” meenutab noorperemees Raido oma varajast lapsepõlve. “Isa ja ema käisid turul liha ja talusaadusi müümas, meie toitsime loomi ja kõplasime köögivilja.” Taluseaduse järgi sai Koplimadise talu endale ka põllumaad ja metsa, hakati põldu harima. “Eks me alustasime nagu tuhanded väiketalud ja väiketalunikud Eestimaal – väikselt ja vaikselt, esmalt oma pere ja tuttavate tarvis. Siis turule müügiks. Põllumaad pole meil kunagi palju olnud – 11 hektarit,” räägib Raido. Valmis palkmaja Eesti Vabariigis kehtima pandud seadused andsid ettevõtlikule perele kiiresti talu kasvatada. Renditi maad juurde, tehti põldu. Siis tuli ka viljale väärindajad leida – suurendati seakasvatust. “Varsti jäi vana talulaut kitsaks, ehitasime juurde uue,” meenutab Raido, “300 siga mahtus sisse”. “Meil oli täistsükliga tootmine: emised ...
Artikkel "Suurpõllumajandus kadus. Ettevõtlikkus mitte" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.