Kahro Kivilo (56) on suurema osa oma elust tegelenud puhkpillimuusikaga Kose-Uuemõisas, Tallinnas, Kosel, nüüd ka Tapal. 21. jaanuaril andis kultuurkapital Kivilole pasunakooride tegevuse edendamise eest aastapreemia. Kuidas avastasite puhkpillimuusika? Oli aasta 1977, “õnnis” Vene aeg, ja tuli valida mingi kõrgkool, et pääseda Vene sõjaväest. Teadsin, et tahan muusikat õppida. Esmane valik oli konservatoorium, aga mul polnud selleks vajalikke eeldusi. Ma polnud käinud lastemuusikakoolis ega muusikakoolis. Teine valik oli Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut, kuhu sisse saamine oli üsna hõlbus. Läksin kultuurharidustöö erialale, kus sai omakorda valida nelja lisaeriala vahel. Valisin orkestrijuhtimise. Nii sai esimest korda kätte võetud puhkpill. Üks semester algõpetust ja juba pandigi orkestris kaasa mängima. Enne kõrgkooli olin mänginud muid pille. Mida kujutab endast pasunakoor? Inimesed ütlevad puhkpilliorkestri kohta pasunakoor ja vastupidi. Kui Eestis hakkas levima puhkpillimängimine, nimetati kõiki koosseise koorideks. Olid laulukoorid ja pillikoorid ning puhkpillikoorid. Žanr, mida mina Kose Kiriku Pasunakooris viljelen, on pasunakoor sellepärast, et me mängime kui koor. Seal on sopranid, aldid, tenorid ja bassid. Nelja- kuni kaheksahäälne muusika, mille seaded sarnanevad koorimuusikale. Saite 21. jaanuaril kultuurkapitalilt puhkpillimuusika aastapreemia maakirikutes pasunakooride tegevuse arendamise eest. Mida see auhind teile tähendab? Möödunud kevadel andis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mulle III järgu teeneteristi. See tunnustus tegi ...
Artikkel "„See, et kultuurkapital pasunakoori märkas, on õiglane“" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.