Eestis on kuni 5000 ajaloolist looduslikku pühapaika, millest on kaardistatud vaid murdosa. Kuivõrd kirjalikud märkmed pühapaikade kohta on kesised, on enamik neist leitavad vaid vanemaealiste põliselanike abiga. Kui nemad meie seast lahkuvad, kaob teadmine igaveseks. Ahto Kaasik on mees, kes on viimased 30 aastat tegelenud eestlaste looduslike pühapaikadega, neid uurinud, hoidnud ja tutvustanud. Igapäevaselt Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuses töötav mees andis hiljuti välja 300-leheküljelise teose „Põlised pühapaigad. Oleme hiierahvas“. Maausk ja looduslikud pühapaigad on tema südameasi. „Võib liialdamata öelda, et hiied hoiavad meie kui põlisrahva juuri,“ kirjutab ta raamatu eessõnas ajal, mil aina rohkem eestlasi otsib midagigi, millesse uskuda, mille järgi mõelda ja käituda. Raamatukaupluste esoteerilise kirjanduse riiulid ägavad kõikvõimalike õpetuste all. „Praegu on vaimsete õpetuste turg külluslik. Meie oma pärand on mattunud välismaise kauba alla,“ ütleb Kaasik, kui ma temaga kohtun. Kuivõrd Sa oled ise maausuline, siis kuidas saab seda mahukat teost nimetada: on see teaduslik uurimustöö, esseistlik sissevaade maausku või midagi kolmandat? Ühtepidi tugineb raamat rahvapärimusele ja ajaloole, on seega teadmispõhine – millised paigad meil on, kus need on, millised need välja näevad, mida on neist kõneldud, mida seal tehtud. See osa on 100% faktipõhine. Kuid et pühapaiku kaasaegse lugeja jaoks mõtestada ja luua tuttavlikke seoseid, põhineb ...
Artikkel "Ahto Kaasik: Unustamine ohustab enim püha pärandit" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.