Mäletan, kuidas juba neljandas klassis hakkasid välja kujunema erinevad rollid. Klassivendadele pakkus nalja minu perekonnanimi ja välimus. Olin väga kõhn, pikka kasvu ja kahvatu. Mind kutsuti kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega. Aja möödudes rollid kinnistusid ning naljad läksid veelgi julmemaks. Iga sõna ja nali läks mulle väga hinge ning tegi meeletult haiget. Teadsin, et nimi ja välimus on midagi, mida ma mõjutada ei saanud. Peagi tekkisid sotsiaalmeediasse juba varikontod ning õelad kommentaarid minu suunal. See oli aeg, mil populaarsus väljendus noorte endi hinnangul nii sõprade arvus kui ka piltidele antud hinnetes, mida minul oli vähe ning seetõttu olin justkui teistest klassiõdedest halvem. Soovisin väga kellegagi tekkinud olukorrast rääkida, kuid kodus mind ei kuulatud ning õpetajaid ma ei usaldanud. Arvasin, et nad käivad õpetajate toas probleemseid õpilasi arvustamas ning seda ma ei soovinud. Tundsin end üksikuna, nutsin sageli ja olin õnnetu katkine hing. Mis sellest, et olin tubli erinevatel spordialadel ning lõpetasin kooliaastad seitsmenda klassini kiituskirjadega. Alati on väljapääs Ühel hetkel hakkasin ka mina otsima soovitud tähelepanu, muutusin mässumeelseks ja tahtsin kuskile gruppi kuuluda. Tuli esimene armastus, millest kujunes küll elu kõige valusam ja õpelikum kogemus. Armastuse otsa saamisel avaldati virtuaalmaailma vahendusel kõik minu peamised saladused. Sageli tehti grupivestlusi, kus mind alandati ...
Artikkel "Küberkiusu ohver: Kõik me oleme omamoodi ägedad" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.