14. märtsil pälvis Leelo Tungal tänavuse Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia lastekirjanduse kategoorias teosega „Hallooo!“, mis on südamlik ja sümpaatne luuleraamat. Harju Elule pajatas Tungal oma tegemiste kohta järgmist. Mis on see säde, mis paneb lastele luulet kirjutama? Kui uskuda mu vanemate meenutusi, siis hakkasin luuletusi välja mõtlema juba siis, kui veel kirjutada ei osanud: ma olevat nimelt tavatsenud neile oma väljamõeldud salmikesi deklameerida. Hiljem, teises-kolmandas klassis, hoidis ema silma peal, et ma oma värsid ka kirja paneksin. Enda meelest kirjutasin ma siis tõsistest asjadest “nagu suured inimesed”. Aga arvan, et ega tegelikult olegi suurt vahet, kas kirjutada lastele või täiskasvanutele: tähtis on see, et sul on soov oma mõtteid, tundeid ja tähelepanekuid teistega jagada. Lastega on kergem ja huvitavam suhelda – nad on siiramad ja mõnes mõttes ka originaalsemad. Tartu ülikooli tudengina töötasin suviti ajakirjade Täheke ja Pioneer ühistoimetuses ning siis ilmusid ka mu esimesed lastele mõeldud luuletused, esimese lasteraamatuni jõudmine võttis tollal – 1970ndatel aastatel – kaua aega, noorel autoril polnud siis kerge kirjastuse uksest sisse pääseda. Rohkem hakkasin lasteluulet kirjutama siis, kui mul sündisid juba oma lapsed, kes andsid rohkesti inspiratsiooni ja olid samas ka mu esimesteks “kontroll-lugejateks” ja kriitikuteks. Nüüd on mul juba kaks lapselapsest “sädet”, ...
Artikkel "Leelo Tungal: hakkasin luuletusi välja mõtlema juba siis, kui veel kirjutada ei osanud" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.