Eesti uueks standardiks näib saavat asjade tegemisel keskpärase taseme saavutamine. Äsja lõppenud taliolümpial suutis vaid paar meie sportlast oma tavapärast taset ületada. Tänavusel presidendi vastuvõtul tegid tuntud teatraalid külma kõhu ja enesekindlate nägudega lihtsalt haltuurat. Istuv valitsus on otsustanud vaikselt lõpuni tiksuda, võtmata enam ette ühtki olulist reformi. Meie uueks rahvusspordiks on saamas lati alt läbi jooksmine ning kaua otsitud Eesti Nokiaks n-ö Harju keskmise saavutamine. Harju keskmine on teatavasti kohalikus folklooris olnud käibel tavapärase ja hariliku sünonüümina. Harjume ära?! Ei taha harjuda. Mul on komme meilide alla, kuhu tavaliselt kirjutatakse lõpus viisakusvormel „Lugupidamisega“ või „Parimate soovidega“ kirjutada lühidalt „Parimat“. Sest vaid parimate tulemuste poole püüdlemine toob lõpuks edu ja mingiks ajaks saavutatuga rahulolu. Viimati mainitud tunne ei tohiks aga ülemäära pikalt kesta, sest loorberitel puhkama jäämine toob peagi tagasilöögid. Alles see oli, kui reformierakondlased jutlustasid üksteise võidu, et Eestis on nii majanduses kui seadusandluses kõik juba nii hästi, et vaja on tegelda vaid peenhäälestusega. See sõnum oli vale mitmes mõttes. Esiteks on Eestis tänaseni tegemata mitmed olulised reformid (sotsiaalhoolekandes, pensionisüsteemis, haigekassas, perepoliitikas, väikeettevõtluse tugistruktuurides jne). Teiseks suutsid reformarid veel võimul olles ise teha mastaapseid planeerimisvigu (näiteks prognoosisid idapiiri väljaehitamise kulud 2,5 korda väiksematena tegelikust). Mis muudab nende jutud „peenhäälestusest“ ...
Artikkel "Uus standard: Harju keskmine?" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.