Liiklussurmade arv Eestis väheneb ning võrreldes kümne aasta tagusega on liikluskultuur Eestis tõesti parem, kuid tuleb siiski tunnistada, et arenguruumi meil on. Kõvasti. Tean, et paljud tahaksid sellele vastu vaielda ja meie liiklejaid kiita, kuid paraku igapäevaselt liikluses osaledes näen kui vähe hoolitakse liikluseeskirjadest, teistest sõitjatest ning ka iseendast ja oma kaasreisijatest. Hoolimatust meie liikluspildis näitab kõnekalt ka liiklusõnnetuste statistika, mis varasemate aastatega võrreldes on küll langustrendis, kuid siiski toimus eelmisel aastal Eestis 1175 liiklusõnnetust, milles hukkus 48 ja vigastada sai 1429 inimest. Tänavu on vaid ühe kuuga meie teedel hukkunud kümme inimest ehk kuue võrra rohkem kui aasta varem. Möödasõidud üle kahekordse pidevjoone ning joonistatud ohutusaarte on täiesti tavaline ja igapäevane nähtus. Maanteel sõidetakse põhjendamatult kilomeetreid teises reas, ilmselt lihtsalt seetõttu, et teekate on seal reeglina parem. Sõites maanteel kiirusega 90, jääd suurele enamusele ka talvisel maanteel pidevalt jalgu ja sageli tehakse möödasõite isegi pimedas kurvis. Jah, eksimatuid inimesi ei ole ja paraku on reaalsus see, et aeg-ajalt tekib liikluses paratamatult olukordi, mille turvaline lahendus sõltub kõikide juhtide koostööst ning üldine liikluskultuur ongi seetõttu väga tähtis. Kuidas siis liikluskultuuri parandada? Ringliiklusega ristmikud on kindlasti omamoodi lahendus, kuigi palju tõhusam ja ka odavam oleks kiiruskaamera. Räägitud on kiiruskaameratest, mis mõõdavad ...
Artikkel "Bussijuht: Eesti liikluskultuur lonkab nelja ratast" avaldati esmalt Harju Elu veebilehel.